

Jõulud on eriliselt oodatud aeg. Inimesi valdab tunne, et midagi ilusat on kohe-kohe juhtumas. Lapsed on ootusest ärevil ja ega suuredki päris tundetuks jää. Kõik ootavad midagi. Mis teeb jõuluootuse eriliseks? Ma arvan, et see on soov tavapärasest rohkem näha elu ilusat ja väärtuslikumat poolt. See on äkitselt paisunud uskumine, et imed on olemas ja meid haarab võime imesid (peaaegu) näha.
Väikese jõuluime loomisega saab igaüks ise hakkama ning paljudest väikestest imedest sünnibki suur jõuluime, mida me kogu ülejäänud aasta hingesopis ootame. Jõulupüha hommikul koos perega sooja kakaod juues ja tsitruste sisse üheskoos nelgiteri pikkides või paberkroone tehes, ilmuvadki imeväel välja muinasjutu printsid ja printsessid ning kolm võluapelsini. Lamedast makulatuurist ja paelajupist sünnivad filigraanornamendid, mis on nagu lossi alleed valgustavad teemantlaternad. Omavahel jagatakse piparkooke, ahjusoojasid saiu ja ohtralt naerukilkeid ning see ongi lihtne ja hell hoolimine inimestest, keda armastad. Vaata enda ümber ja unusta hetkeks ära täiskasvanulik vaimuvaene maailmatunnetus ning muinasjutt jõulupüha hommikul on sündinud. Millal siis veel, kui mitte praegu!


Kingi lähedastele oma parimat aega.
Nii nagu igapäevaelus hinnatakse julgust olla sina-ise, nii on kiiduväärt, kui suudame seda ka kinke tehes. Kinkides oma aega, siis kinkigem kõige kvaliteetsemat osa sellest. Minule näiteks meeldib tikkida ning sellele kulunud aeg on meeldiv nauding. Mina tikin oma jõulukingid. Häid soove pole kunagi liiga palju. Vaata üle oma hoidisteriiul (Sa oled ju nende valmistamiseks kulutanud palju oma väärtuslikku aega) ning paki julgelt kingikotti mõni kõrvitsasalat või tikrimoos. Pitspaelaga purgile juurde sätitud head soovid või targad mõtteterad ainult võimendavad kingisaaja tänulikkust.




Hea lugeja, pane jalga sussid, sest nii on varbad soojad ja väheoluline pole ka fakt, et sussides on raske ringi tormata, hooli ja armasta ning ära unusta unistamast!