Käes on moosigurmaanide tegus aeg. Koriluse instink annab kuldsetele päevadele teistsuguse maigu. Perenaistes vahutavad mitmetised tunded - kas sahvririiuleid koormata klassikaliste järeleproovitud hoidistega või teha põnevad uusi katsetusi. Mängumaa on piiritu. Ainult aeg kiirustab tagant.
September on ilus ja natuke nukker. Kohe-kohe saab suve kirkus otsa ja iga valguse- ja soojusekiir on nautimist väärt. Septembrisoojus on kui koogipuru magustoidutaldrikul – rikkaliku söömaja viimased killud, mida ei raatsi alles jätta ja nii ongi tunne, et tahaks paista sügisestele päikesekiirtele vastu....
Loodus võtab valgusest ja soojusest viimast. Kõik, mis ei ole siiani jõudnud valmida, peab valmima nüüd või muidu on selleks hooajaks lootusetult hilja.
Perenaised askeldavad hoidistega, et päiksekiire soojus sedaviisi talveks tallele panna. Hoidistamisest on saanud praktilise vajaduse asemel elustiili osa, omamoodi eneseteostus ja meelelahutus. Tradistiooniline väärtus, mis on kestnud läbi aegadae. Hoidistamine (talvevarude kogumine) on võimalus moodsas ja muutuvas maailmas teha üks turvalisust andev tagasivaade esivanematele. Eesti naiste (ja miks mitte ka meeste) purgistamise lembus on meie rahvakultuuri osa, mida õnneks pole hävitada suutnud ka heaoluriigi aastad. Seda kantakse kindlalt põlvest põlve edasi. Tahaks loota, et iga väike poiss ja tüdruk siin maal teab, et lehmad annavad piima ja moosi tehakse maasikatest. Traditsioon säilib ja sellel ei lasta kopitama minna vaid lisatakse ikka uut ja värsket värvi.
Eesti kodude moosiriiulitel on klassikalise maasikamoosi ja õunamahla kõrval pugenud purkidesse ka põnevad fantaasiaviljad. Lisaks hooajalistele loodusandidele on porgand ja kõrvits suurepärased ’moosimarjad’, mis ei sunni peale rutakust, sest nad võivad kannatalikult oodata kuni saabub pimedam ja tubasem aeg. Siis kui on aega võtta aega. Ikka nii, et purkidesse mahuksid ka oma ilusad-tegusad hetked ja armastus.
Kui aga tõesti pole käepärast ühtki taimset vilja võib moosikeetmise kirge välja elada ka muul viisil. Kelmika nimega piimamoos pärineb koorekaramelli sugukonnast.
3 klaasi täispiima
1 klaas suhkrut
Keeda paksupõhjalises potis tasasel tulel vaikselt segades ligi tund aega kuni keedus võtab ilusa karamellise värvi ja muutub paksemaks. Millal keetmine lõpetada, on sinu valik. Kui soovid siidiselt kreemjat piimamoosi, siis tõsta pott tulelt niipea kui ilus värv ja paksus on käes. Kui lased segul veidi pikemalt keeda, muutub see teraliseks meenutades lehmakommi tekstuuri. Kui tahad paksemat moosi, pane rohkem suhkrut. Retseptis toodud kogustega saab 1 klaasi piimamoosi.
Kui juba hoidistamise nautlemisega tegeleda, siis ikka mõnuga ja viimse detailini. Väärikal sisul olgu ka väärikas pakend. Ahvatlev esmamulje, mis ühtlasi kergitab ka saladuseloori, mis on purgi sees.
Kõike septembrikulda ei saa purki panna... aga helesinise paelaga kinni püüda ehk annab...
