Novembrikuu pimeduses põksub lumevalguse ootus. Seniks, kuni lumevalgust pole, saame tuge soojast leegist ahjus või küünlas. Pimeduse vaikus paneb enesesse vaatama, aitab mõtelda lõpuni mõtted, mis suvises virr-varris mõtlemata jäid. Mõtelda sellele, kust tuleme, kuhu läheme ja kes oleme. Hämarus ja küünlad toovad igaviku lähemale, aitavad tajuda maailma ja aja suurust.
Usume, et tuleseeme aknal näitab esivanemate hingedele koduteed. Saame olla tänulikud, et nemad, esivanemad, on pärandanud meile nii ilusa maailma – meie maa ja kultuuri. Mõnes peres on side esivanematega tihedam ja pärand suurem , teises kandub põlvest-põlve edasi vaid üksik koogiretsept. Aga seegi on piisk suurest maailmast.
Meile on elamiseks antud meie maa ja loodus. See on piiratud ressurss, mida peab targalt kasutama ja hoidma. Meie aga oleme läinud viimasel sajandil ahneks ja kasutanud liigselt looduse heldust. Kas kaasaegne edasipürgiv mõtlemine hoiab esiemade hoolt ja esiisade tööd meelel või on ainsaks eesmärgis kiiremini, kõrgemale, kaugemale? Ahnelt enam jätkata ei saa, sest siis pole mida lastele jätta. Võib-olla tuleb isegi õppida loobuma ja leppima vähemaga - vaesuda väärikalt. Jätta alles ainult kõige olulisem, mis elavikuks vaja ning pidada rikkuseks seda, mis iial otsa ei saa – armastus. Tarbigem seda, mida tõesti vaja ja saagem esivanemateks, kes kingivad lastele ilusa maa ja rahva.
Mine sõbrale külla, võta kaasa peotäis küünlaid ja sidrunid tee jaoks ning veetke mõnus õhtu, sedaviisi tuleb maailma armastust juurde.
See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu ja Aed rubriigiga "Naiselikud Nõksud". Vaata ajakirja novembrikuu numbrit.
Mine sõbra juurde ja palveta temaga koos, sest "kus kaks või enam on minu nimel koos, seal olen ka mina" on Jumala enda lubadus, Jeesuse nimes. Et meil oleks lapsi, kellele midagi kaunist pärandada ja et meil oleks kaunist, mida neile pärandada. Sest "kes küsib, sellele antakse, kes koputab, sellele avatkse". Selleks on Jeesus tulnud, et meid päästa, kuni on armu aeg.
ReplyDelete