Aeg

Aeg teeb unistustest mälestused. Seal vahel on kuskil praegune hetk, mis tuleb ära tabada. Tabada hetke nii, et see külvaks uusi mälestusi ja toidaks uusi unistusi.

Aeg ei halasta, ta ei pööra ringi ega oota järele. Tema läheb oma kindlal sammul uude tundi, päeva, nädalasse, aastasse. Võtab kaasa kõik sinu unistused. Pista käsi ajale pihku ja püüa tabada tema sammu, niimoodi käsikäes koos ajaga õnnestub praeguses hetkes mõned unistused liblikavõrguga kinni püüda ja helgeteks mälestusteks vormida. Neid mälestusi aeg igavikku ei vii, need jäävad sinule päriseks … kui sa vaid ise tahad neid hoida päriselt.

Iga hetk on võimalus. Suured ja väiksed, roosad ja kollased, kirjud ja täpilised unistusteliblikad lendlevad kogu aeg sinu ümber. Nad ei karda tuisku ega vihma. Paljusid neist kannab aeg oma tuulesabas kaasa aga päris mitmed saab ka õrnalt kinni püüda. Milline liblikas sul praegusel hetkel silme ees tiirutab? Kas äkki on see punane valgete täppidega unistuseliblikas, mis lõhnab kohvi järele? Unistus värskest kohvist ja koogist ja konjakist talvisest talvisemal talvepäeval?

Kui lähed hetke ilu linnamelusse tabama, siis ära unusta panna parkimiskella tuuleklaasi alla. Aga pea meeles, et isegi, kui selle pehme kella osutid on väikse punase nööbi ümber paigale sätitud, siis aeg tegelikult ei peatu vaid kõnnib edasi jättes maha mälestusi ja viies kaasa unistusi. Tuled autosse tagasi ja ongi juba uued mälestused valmis.

Lumehangede vahelt lendab välja helesinine unistuseliblikas … uus noor unistuseliblikas. Kas saad ta kätte?

See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu&Aed rubriigiga 'Naiselikud nõksud'. Vaata lisaks ajakirja jaanuari numbrit.