Sunday, May 8, 2011

Emad ja tütred

Eelmisel suvel olid emade ja poegade jutud ja pildid. Nüüd emad ja tütred. Sisimas on tekkinud tunne, et emade tütarde lugudel on sarnaseid mustreid, seega lugeja ehk ei pahanda üldistava mitmuse vormi kasutamise pärast.





Ema kasvatab tütart eeskujuga, elutarkusepärleid lükitakse keele koos ja ühiselt ja mõttesünkroonis.

Tüdruk on väike naine. See on naise tuum, mille ümber hakkavad aastad põimima uusi kihte. Nagu rätsepmeister, kelle Singeri alt tulevad üha uued ja huvitavad kleidid. Ükski kleit pole sama, mis eelmine. Muutub suurus, värv, tegumood, materjal. Mõni kleit tekitab vaimustuse hüüdeid kohe uuest peast, teine saab jällegi armsaks peale mõningast kandmist, kui ilmenvad selle varjatud võlud. Mõni kleit ei saagi armsaks aga see eba-armsus on omamoodi õpetlik ja aitab järgmiste kleitide puhul vältida materjale ja vorme, mis sellele naisele ei sobi. Lihtne loogika ütleb, et mida rohkem on kogemusi erinevate kleitidega, seda väiksemaks jääb eksimise võimalus, seda kvaliteetsemaks lähevad uued valikud. Kleitide rivi elukapis kasvab koos naise küpsemisega.



Elus on hetki, kus tundub, et praegu seljas olev kleit on nii ideaalne, et mitte ei taha seda uue vastu vahetada. Sel hetkel tundub uskumatu, et saab olla veel midagi paremat. Naised, meile kõigile on tuttav tunne, et hästi-istuva väikese šiki musta kleidi vastu ei saa ükski lilleline kodune sitsikleit või pruuniruuduline (ja selga soojas hoidev) villane kostüüm. Eksole?! Ent ometi miskipärast need kleidid on maailmas olemas ja neid kantakse. Neis on oma võlu, milleni küündimiseks pole veel õige aeg ehk? Tasub oodata.






Imeline on see, et kleidirivi alguses olevad nukulikud kleidikesed ei kao kuhugi. Need jäävad meie elukappi alles. Mõnikord me võtame need kapi tagumisest nurgast välja ning silitame neid õrnalt ja nostalgiliselt. Meenutame, kui vahva oli uut taevasinist pitskaunistustega passega kleiti esimest korda selga panna. Kuidas ootasime, et ema seoks paelad tagant kenasti šleifi, et siis peegli ette keerutama minna. Ja kui suur oli kurvastus, kui soojal suvepäeval sulav Malvina jäätis sellele inetu plekirivi tegi. See oli sel hetkel maailma suurim mure. Õnneks pesi ema kleidi puhtaks ja uus päev oli jälle päikseline.

Kui sa näed enda kõrval järgmist naisehakatist, kes oma esimesi kleite kappi riputab, siis tekib eriline tunne ja vastutus. Sina saad olla see, kes seob kleidipaelu ja sa tead täpselt, kui kõvasti või lõdvalt on just see õige seong ja milline on üks korralikult säätud šleif. Sina oled see, kes peseb jäätisepleki, et uus päev saaks jälle särada. Tüdruk sinu kõrval ja sinu sees kohtuvad. Tüdruk sinust endast ei kao, see on läte, millest algas sinu jaoks KÕIK. Tüdruk sinu kõrval kannab edasi selle lätte voogusid mis siis, et sina pole veel oma voogamist lõpetanud. Tema juba õpib ja tegutseb. Ning kui hästi järele mõelda, siis juba ta salaja proovib su kingi ja kleidid on tead kui pikad...



Ta proovib sinu viimast rätsepa nõelast tulnud kleiti. Et kuidas? Väga lihtsalt, ta mängib nukkudega, ta on nukuema :) Tõneäoliselt on sinu eile küpsetatud imemaitsev lõhepirukas juba ammu ka nukkude lauale jõudnud... Või on aeg juba sealmaal, et sinu ripsmetušš saab ootamatult kiiresti otsa?






See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu&Aed rubriigiga 'Naiselikud nõksud'. Vaata ajakirja mai numbrit.

1 comment:

  1. Ah... sõõm essentsi, mida kirjeldada pole võimalik.

    ReplyDelete