Emad ja tütred

Eelmisel suvel olid emade ja poegade jutud ja pildid. Nüüd emad ja tütred. Sisimas on tekkinud tunne, et emade tütarde lugudel on sarnaseid mustreid, seega lugeja ehk ei pahanda üldistava mitmuse vormi kasutamise pärast.

Ema kasvatab tütart eeskujuga, elutarkusepärleid lükitakse keele koos ja ühiselt ja mõttesünkroonis.

Tüdruk on väike naine. See on naise tuum, mille ümber hakkavad aastad põimima uusi kihte. Nagu rätsepmeister, kelle Singeri alt tulevad üha uued ja huvitavad kleidid. Ükski kleit pole sama, mis eelmine. Muutub suurus, värv, tegumood, materjal. Mõni kleit tekitab vaimustuse hüüdeid kohe uuest peast, teine saab jällegi armsaks peale mõningast kandmist, kui ilmenvad selle varjatud võlud. Mõni kleit ei saagi armsaks aga see eba-armsus on omamoodi õpetlik ja aitab järgmiste kleitide puhul vältida materjale ja vorme, mis sellele naisele ei sobi. Lihtne loogika ütleb, et mida rohkem on kogemusi erinevate kleitidega, seda väiksemaks jääb eksimise võimalus, seda kvaliteetsemaks lähevad uued valikud. Kleitide rivi elukapis kasvab koos naise küpsemisega.

Elus on hetki, kus tundub, et praegu seljas olev kleit on nii ideaalne, et mitte ei taha seda uue vastu vahetada. Sel hetkel tundub uskumatu, et saab olla veel midagi paremat. Naised, meile kõigile on tuttav tunne, et hästi-istuva väikese šiki musta kleidi vastu ei saa ükski lilleline kodune sitsikleit või pruuniruuduline (ja selga soojas hoidev) villane kostüüm. Eksole?! Ent ometi miskipärast need kleidid on maailmas olemas ja neid kantakse. Neis on oma võlu, milleni küündimiseks pole veel õige aeg ehk? Tasub oodata.

Imeline on see, et kleidirivi alguses olevad nukulikud kleidikesed ei kao kuhugi. Need jäävad meie elukappi alles. Mõnikord me võtame need kapi tagumisest nurgast välja ning silitame neid õrnalt ja nostalgiliselt. Meenutame, kui vahva oli uut taevasinist pitskaunistustega passega kleiti esimest korda selga panna. Kuidas ootasime, et ema seoks paelad tagant kenasti šleifi, et siis peegli ette keerutama minna. Ja kui suur oli kurvastus, kui soojal suvepäeval sulav Malvina jäätis sellele inetu plekirivi tegi. See oli sel hetkel maailma suurim mure. Õnneks pesi ema kleidi puhtaks ja uus päev oli jälle päikseline.

Kui sa näed enda kõrval järgmist naisehakatist, kes oma esimesi kleite kappi riputab, siis tekib eriline tunne ja vastutus. Sina saad olla see, kes seob kleidipaelu ja sa tead täpselt, kui kõvasti või lõdvalt on just see õige seong ja milline on üks korralikult säätud šleif. Sina oled see, kes peseb jäätisepleki, et uus päev saaks jälle särada. Tüdruk sinu kõrval ja sinu sees kohtuvad. Tüdruk sinust endast ei kao, see on läte, millest algas sinu jaoks KÕIK. Tüdruk sinu kõrval kannab edasi selle lätte voogusid mis siis, et sina pole veel oma voogamist lõpetanud. Tema juba õpib ja tegutseb. Ning kui hästi järele mõelda, siis juba ta salaja proovib su kingi ja kleidid on tead kui pikad...

Ta proovib sinu viimast rätsepa nõelast tulnud kleiti. Et kuidas? Väga lihtsalt, ta mängib nukkudega, ta on nukuema :) Tõneäoliselt on sinu eile küpsetatud imemaitsev lõhepirukas juba ammu ka nukkude lauale jõudnud... Või on aeg juba sealmaal, et sinu ripsmetušš saab ootamatult kiiresti otsa?

See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu&Aed rubriigiga 'Naiselikud nõksud'. Vaata ajakirja mai numbrit.

Blogiöö

Käes on 8.mai ja blogiöö. Siin on meie tänased jutud ja pildid ning järgemööda lisame ka postituste pealkirjad:

Armuluna fantaasiakillukesed ja elu kui segasummasuvilas...

Agnessa ise tegi - "Aitäh, et sa ikka tulid!"

LaanteLapse olemise lugu

Maison 9 - "kaheksa kevadist hetke""

Raamatutuba

Maarit Maria - "Nõmme ema ja minu vanaemad"

Kaidi - "Juba ma salaja proovin su kingi..."

Mannu - "Emadepäev"

Roosamamma - "Mother's Day...Väike päike igas päevas..."

Polkovnik - "Pink Floyd - Mother"

Ilus Eesti - "Emad ja tütred"







Hea blogija!

Kutsume Sind blogiööle.

Meie blogi nimi on Ilus Eesti. Eestimaa teevad ilusaks inimesed ja mõtted ja lisaks kõik see, mida käega katsuda, silmaga näha ja kõrvaga kuulda saab. Jagagem seda ilu.

Enamus blogipidajaid (kajajaid) on ka usinad teiste blogide lugejad. Virtuaalpesades jalutamine ning sealsete maiuspalade nautimine on omaette harrastus. Aga kui koguks kõik ilusad maiuspalad ühte õhtusse kokku, et neid siis suuremal hulgal ja üheskoos nautida?

Teeme kajajate kevadise kogunemise!

Kutsume blogijaid üles 8.mail kajastama oma kevadisi või emadepäevalisi mõtteid ja jagama pilte. Kogunemispaigaks jääb siinne postitus, kuhu soovijad saavad oma märgi maha jätta. Kui soovid osaleda, siis lisa kommentaariumisse blogiaadress kuhu kavatsed postituse teha ning blogi valdkond - fotograafia, kodu (s.h. käsitöö, kokandus, kodusisustus), mõtisklused, reisikiri või varia. Meie lisame kõigi osalejate lingid sellesama postituse juurde ja 8.mail paneme linnukese nende blogide taha, kus lugu juba ilmunud. Mida soojemaks lähevad ilmad, seda hilisematesse õhtutundidesse jäävad tegevused virtuaalmaailmas, sellest ka ürituse nimi - blogiöö.

Kui sa ei soovi märki endast maha jätta ja 8.mail äramainitud saada, siis sellest pole ka hullu. Ürituse nuppu võid ikka kasutada:




kood:
<a href="http://iluseesti.blogspot.com/2011/04/blogioo_19.html" target="uus"><img border="0" src="http://farm6.static.flickr.com/5185/5635520015_4b7982ac07_m.jpg"></a>


Jagage infot!


Parimate soovidega,

Polkovnik ja Roosamamma

Loovus

Varakevadine aknalaua-peenar on pungil kärsitut soovi tuua rõõmus suvi kiiremini kohale. Ootuse aega täidavad keeruline valik, milliseid seemneid seekord külvata, põnevus igast tärkavast lehkesest ning taimede eest hoolitsemise rituaalid. Kui oskad märgata, siis näed selles kõiges loomise jõudu ja väge. Tillukesest vanast seemnest sünnib midagi uut ja värsket. Meis kõigis on loomise vägi ja jõud. On asju mida me tahame teha kirega, mille puhul me ei kaalutle ratsionaalselt. Lihtsalt teeme. Mõtted, ideed, unistused lendavad peas kõrgelt ja annavad sisemist sära. Kui vaid saaks, siis tahaks teha seda ja seda ja seda ka… Tahaks kirjutada luuletusi, küpsetada beseetorti, kududa kollaseid käpikuid, mängida lõkke ääres kitarri, joonistada loojuvat päikest, tantsida balletti, lahendada põnevaid võrrandeid, külvata lillherneid. Hea-tuju-tegemised, elamise ja loomise kirglikud kunstid. Kui vaid aeg seda kunsti ei kärbiks...

Pole midagi parata aga ka hea-tuju-tegemised konkureerivad piiratud ressursi pärast - aja pärast. Kirevat loomingusära meie sees on rohkem, kui seda jõuab meist välja ja saab reaalsuseks. Või ehk ongi see kirev loomingu ja soovide virr-varr reaalsus? See on meis olemas, me tajume seda ja selle najalt sünnivad toredad teod. Inspiratsiooni kaleidoskoop ei tekitaks üldse nii palju põnevust ja õhinat, kui see kanduks kiirelt ja mugavalt ja piiramatult füüsilisse maailma üle. Nii puisatbki kaleidsokoop vaid valitud hulgal värvilisi killukesi, mis on seemneks ilusatele hetkedele.

Leia see hetk ja unusta praktiline meel ning kasvõi taimesilte voolides-joonistades päästa kunst ja loovus endast välja. Taimesilt on taime visiitkaardiks uudistavatele võõrastele silmadele ja sinu ajameelseks kippuvale mälule. Tee suve ootamise aeg ilusaks nii endale kui oma armsatele taimedele.

Sina oled oma emotsioonide kunstnik!

See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu&Aed rubriigiga 'Naiselikud nõksud'. Vaata ajakirja aprilli numbrit.

Naine ise

Meeldiv on olla kahekesi iseendaga. Selle osaga oma suurest ja mitmekesisest maailmast, mis kuulub ainult ja ainult endale. Hea on jätta vannitoa ukse taha kõik kohustused, rollid ja lärm. Luua endale nauding lihtsalt olemisest. Koorida maha kõik vanad ja väsinud naharakud ja mõtted, et anda ruumi uutele ja värsketele. Tänapäeval on sage, et tööd tegevaks kehaosaks on aju. Pidevalt mõtteid genereeriva pea jaoks on kõige keerulisem mitte midagi teha... füüsilise olemise ja naudingu võlu on sageli raskesti saavutatav. Tahaks ju kogu aeg kuhugi minna, olla tegus ja asjalik.

Argise asisuse tasakaalustamiseks on vaja võtta hetked endale. Üks kuum vann ning keha ja meel saavad puhtaks ja pehmeks. Kümbluse sissejuhatuseks sega ise kokku meresool, õli ja mõni meeldiv lisand, näiteks meliss, kohvipaks või kaerahelbed ning anna oma kehale uus pehme värskus enda tehtud lihtsa kehakoorijaga. Selline praktiline isetegemine pole kantud pelgalt öko-mõtlemisest vaid aitab luua spontaansust ja ergutab inspiratsiooni. Tavaliselt pole ju kuuma-vanni-hetked rangelt planeeritavad vaid tekivad vastavalt võimalustele-vajadustele. Ja soola on majapidamises ikka...

Retsepti pole, on sisetunne ja sool. Niisket nahka saab koorida ka puhta meresoolaga aga edevuse ja lisanaudingute huvides lisa sinna näiteks hakitud melissi, jahvatatud kaerahelbeid, riivitud tsitrusekoort, kaneeli või värsket kohvipaksu. Aroomi annavad ka puhtad eeterlikud õlid. Suvel proovi kindlasti värskeid maasikaid. Pehmema konsistentsi ja naha niisutamise jaoks lisa õrna õli. Hästi sobivad erinevate pähklite ja seemnete õlid aga ka massaažiõli või beebiõli.
Meresool võib olla eriti õrna naha jaoks (nt. näonaha) liiga kare. Õrna naha jaoks kasuta selle asemel rafineerimata toorsuhkrut (nt. demera, muscavado, melassisuhkur jms) ning ümise laulukest: „Millest küll on tehtud väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust…“. Suhkrukoorija teeb ise-hetked veel eriti magusaks.

Teiselpool vannitoa ust ootab elu oma kirevuse, vastutuse ja väljakutsetega. Astu puhtalt ja värskelt neile vastu!



See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu&Aed rubriigiga 'Naiselikud nõksud'. Vaata ajakirja märtsi numbrit.

Kodu

Suure rõngaga aidavõtmete kimp puusal hoidsid meie esiemad ohjasid talumajapidamistes. Hoidsid leegi lees, toidu laual ja kodu korras. Hoidsid kodu. Lihtne väärikas rõngas sobib ka tänapäeva naise puusale püksi- või mantlitripi külge, võtmed on väiksemad aga väärtus pole kahanenud. Igati sümboolne ja tarvilik ese.

Naine on looja, kes paneb aluse soojale kodule, millele lisavad jooni ja värve kogu pere. Suure osa jaoks meist on kodutunne nii loomulik ja igapäevane, et seda ei kipu märkamagi. Kui sageli sa lähed magama mõeldes: "Nii tore on magada OMA voodis, oma soojas toas, oma kodus...". Kui tihti sa märkad, et on luksus seista kapi ees ja valida sinise, punase või hoopis kollase kleidi vahel. Kõik tundub nii loomulik... elementaarne ... kohustulik. See iseensestmõistetav kodutunne on tegelikult väärtus, mida tihti adutakse kas liiga hilja või ei hakatagi kunagi mõistma ja märkama. Ma loodan, et sina näed ja tunned seda juba praegu.

Kodu ei lõpe välisukse juures või aiaväraval.

Maasikatel Setumaa metsades on kodu lõhn, hingesoppi püütud päikeseloojangul Pärnu rannas on kodu soojus, kevadisel linnusädinal on kodu hääl, Tallinna kontorihoone koridorides askeldades või poes vorsti müües valdab kodune argirutiin. Teadmine, et oled vaba oma valikutes ja tõekspidamistes, annab kindlustunde. Me oleme rikkad, sest me elame vabal maal. See kõik on kodu. Igal ühel omamoodi ent ometi meil kõigil ühtemoodi.

Laenates värsiridu:

Kodu, see on rohkem veel,
kui sõna selgeks teeb.
Kodu see on headus,
mis meid paremateks teeb.

Vabadus ja kodutunne on habras aare, seda tuleb hinnata, hoida ja kaitsta. Kodu kaitsmine ei ole pelgalt militaarne aktiviteet. Oma kodu ja headust saab kaitsa igaüks - kes soojust luues ja hoides, kes turvalisust pakkudes aga ka füüsiliselt meie väärtusi ja tõekspidamisi kaitstes nii meie omal maal kui kaugemal.

Ilus oled kodumaa!

See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu&Aed rubriigiga 'Naiselikud nõksud'. Vaata ajakirja veebruari numbrit.
Suur aitäh Mereväele ja miinijahtija 'Ugandi' meeskonnale!

Aeg

Aeg teeb unistustest mälestused. Seal vahel on kuskil praegune hetk, mis tuleb ära tabada. Tabada hetke nii, et see külvaks uusi mälestusi ja toidaks uusi unistusi.

Aeg ei halasta, ta ei pööra ringi ega oota järele. Tema läheb oma kindlal sammul uude tundi, päeva, nädalasse, aastasse. Võtab kaasa kõik sinu unistused. Pista käsi ajale pihku ja püüa tabada tema sammu, niimoodi käsikäes koos ajaga õnnestub praeguses hetkes mõned unistused liblikavõrguga kinni püüda ja helgeteks mälestusteks vormida. Neid mälestusi aeg igavikku ei vii, need jäävad sinule päriseks … kui sa vaid ise tahad neid hoida päriselt.

Iga hetk on võimalus. Suured ja väiksed, roosad ja kollased, kirjud ja täpilised unistusteliblikad lendlevad kogu aeg sinu ümber. Nad ei karda tuisku ega vihma. Paljusid neist kannab aeg oma tuulesabas kaasa aga päris mitmed saab ka õrnalt kinni püüda. Milline liblikas sul praegusel hetkel silme ees tiirutab? Kas äkki on see punane valgete täppidega unistuseliblikas, mis lõhnab kohvi järele? Unistus värskest kohvist ja koogist ja konjakist talvisest talvisemal talvepäeval?

Kui lähed hetke ilu linnamelusse tabama, siis ära unusta panna parkimiskella tuuleklaasi alla. Aga pea meeles, et isegi, kui selle pehme kella osutid on väikse punase nööbi ümber paigale sätitud, siis aeg tegelikult ei peatu vaid kõnnib edasi jättes maha mälestusi ja viies kaasa unistusi. Tuled autosse tagasi ja ongi juba uued mälestused valmis.

Lumehangede vahelt lendab välja helesinine unistuseliblikas … uus noor unistuseliblikas. Kas saad ta kätte?

See lugu valmis koostöös ajakirja Kodu&Aed rubriigiga 'Naiselikud nõksud'. Vaata lisaks ajakirja jaanuari numbrit.

Ootuses...

Jõulud on eriliselt oodatud aeg. Inimesi valdab tunne, et midagi ilusat on kohe-kohe juhtumas. Lapsed on ootusest ärevil ja ega suuredki päris tundetuks jää. Kõik ootavad midagi. Mis teeb jõuluootuse eriliseks? Ma arvan, et see on soov tavapärasest rohkem näha elu ilusat ja väärtuslikumat poolt. See on äkitselt paisunud uskumine, et imed on olemas ja meid haarab võime imesid (peaaegu) näha.

Väikese jõuluime loomisega saab igaüks ise hakkama ning paljudest väikestest imedest sünnibki suur jõuluime, mida me kogu ülejäänud aasta hingesopis ootame. Jõulupüha hommikul koos perega sooja kakaod juues ja tsitruste sisse üheskoos nelgiteri pikkides või paberkroone tehes, ilmuvadki imeväel välja muinasjutu printsid ja printsessid ning kolm võluapelsini. Lamedast makulatuurist ja paelajupist sünnivad filigraanornamendid, mis on nagu lossi alleed valgustavad teemantlaternad. Omavahel jagatakse piparkooke, ahjusoojasid saiu ja ohtralt naerukilkeid ning see ongi lihtne ja hell hoolimine inimestest, keda armastad. Vaata enda ümber ja unusta hetkeks ära täiskasvanulik vaimuvaene maailmatunnetus ning muinasjutt jõulupüha hommikul on sündinud. Millal siis veel, kui mitte praegu!

Väärtuslikud ja imelised on eluhetked, mil me ise valmistame või meile valmistatakse siirast rõõmu. Hetked, kui on kuulda hingekeelte helinaid. Teadmine, et keegi hoiab sind oma mõttepeopesas, annab sooja. Jõulukingid ei ole midagi muud kui kingitud aeg, rõõm ja head mõtted. Seejuures ei oma nii suurt tähtsust, millise kuju see aeg on parasjagu võtnud – kommikarp või kootud käpikud, parfüümivesi või kodune puuviljaleib. Kingitusi saab valmis kujul poest osta (ja seejuures pole üldse õiglane alahinnata selleks kuluvat aega ning omakorda ka kulutatava raha teenimiseks kulunud aega) või päris otsast lõpuni ise teha või siis nende kahe meelepärane kombinatsioon. Igaühele oma.


Kingi lähedastele oma parimat aega.
Nii nagu igapäevaelus hinnatakse julgust olla sina-ise, nii on kiiduväärt, kui suudame seda ka kinke tehes. Kinkides oma aega, siis kinkigem kõige kvaliteetsemat osa sellest. Minule näiteks meeldib tikkida ning sellele kulunud aeg on meeldiv nauding. Mina tikin oma jõulukingid. Häid soove pole kunagi liiga palju. Vaata üle oma hoidisteriiul (Sa oled ju nende valmistamiseks kulutanud palju oma väärtuslikku aega) ning paki julgelt kingikotti mõni kõrvitsasalat või tikrimoos. Pitspaelaga purgile juurde sätitud head soovid või targad mõtteterad ainult võimendavad kingisaaja tänulikkust.










Hea lugeja, pane jalga sussid, sest nii on varbad soojad ja väheoluline pole ka fakt, et sussides on raske ringi tormata, hooli ja armasta ning ära unusta unistamast!